«KARU SÜDA».

Romaan.

(Lühike sisututvustus.)

Teos on autobiograafiline, kätkeb endas autori 15-ne aastast eluperioodi, mil ta oli Siberi põlismetsades elukutseline kütt. Nende eluaastate taustaks oli karm ülendav ürgloodus. Peaaegu veel kadudeta rikas looma- ja linnuriik. Loodusrahvad, hingelt niisama puhtad ja usaldavad kui nende elusfäär - põline Põhjamaa loodus.

Sellesse karmi puhtasse põlismetsa ilmub tsivilisatsiooni linnades end põhjalikult tühjaks enlanud NOOR MEES. Aegamisi lööb laane roheline puhastustuli noorehe ümber kokku ning ta tunneb: see ongi, mida ta piiritundeta elus tühjaks elatud hing vajab.

Nii algab noormehe, nimega NIIKA (metsarahvas nimetab teda NGANASSAANIKS, st inimeseks) kahe «minaga» rännak läbi looduse ja omaenese hinge, et leida end uuesti ja enam mitte kaotada. Romaani alguses on ta u 25 aastane eneses kõhklev ja komistav noormees - romaani lõpus 50-aastane kogenud kõrvekütt, kel meelekohad juba hallid, silmad läbi valgustatud looduse kõigelisest tarkusest. Ta omandab küttide hulgas ületamatu jäljetundja kuulsuse; kõrvekülades, kuhu ta vaid haruharva ilmub, suhtutakse temasse kui haruldasse inimesse, kui Metsatarka, kes tunnetab kõrgemaid seadusi ja omab võimeid, mis tavalisele inimesele tundmata... Naiste armustvaevatud südameile on ta ihaldatud hingearst. Kuid tõeliselt jääb ta kõigile püüdmatuks.

NIIKA-NGASSAANI armastasid puhta hingega naiivne külakooliõpetaja GITJA ja verinoor läti sepa tütar LAIMA. Esimese tundele vastu tulles võtab ta GITJA naiseks, elab temaga mõnda aega külas, kütab koolimaja ahje - ning eemaldub aegapidi loodusest, harjub alkoholiga. Ta õpetajast naine on mehe kõrval õnnelik ega taju NIIKA ahastust, tema igatsust laane järele. Siis tabab õnnelikke õnnetus: kevadine suurvesi uhub kaldaaluse õõnsaks ning ühel ööl ...
... variseb koolimaja koos magavate lastega järskkaldalt jõkke. Hukkuvad kõik. (Laste surma teadmata põhjustajaks oli kooliõpetaja GITJA, kes laskis järskkallast kinnihoidvad männid kooliaia jaoks üles juurida.) Kohutav õnnetus ja süümepiin võtavad GITJALT mõistuse ja NIIKA saadab ta ravilasse. Lükanud kauni lapseohtu LAIMA tunded tagasi...
... sukeldub NIIKA-NGASSAAN taas oma stiihiasse - kaugesse jahilaande. Küttides ja suhrldes sõbraliku metsarahvaga, armistub pikkamisi NIIKA hingehaav. Möödub aastaid, pikki karme jahitalvi ja rõskeid palavaid suvesid... Ustava südamega LAIMA ootab kannatlikult oma aega, ehkki seda näib mitte tulevat.
Metsatarga vaistuga NIIKA-NGASSAAN tajub, et saatusel on tema jaoks eespool uued katsumused. Ühel suvel juunis, karude pilmsemise kuul satub kütt tundmatusse sammeldunud puudega orgu. Kuna saabumas oli öö, otsustas NIIKA selle sealsamas orus mööda saata: toetus seljaga sammeldunud lamapuule ja - silmis oru kohal särav Väikese Karu tähtkuju - uinus. Varahommikul äratasid küti valjud karumöirged. Silmad avanud, nägi ta eemal kahte võitlevat isakaru...
... ning eemal üksikut võitlust jälgivat vlage lauguga emakaru.
«Eksvaata, olen sattunud karupulma!» mõtles NIIKA-Ngassaan muheldes.
Noor äge isakaru kihutas võistleja minema ning liikus juba talle kuuluva emakaru poole... kui järsku tabas inimese lõhna. Nähes kütis veel ühte võistlejat, ründas pulmaturniiri võitnud isakaru kütti - ning too oli sunnitud tulistama.
«Tapsin võõras pulmas ...» oli NIIKA-NGASSAANIL juhtunust kahju ning ta lahkus noruspäi orust. Peagi märkas ta, et VALGE LAUGUGA EMAKARU teda jälitab. Kütt avastas, et tal pole enam ainustki padrunit ning haaras noa. Ning siis juhtus midagi kummalist: emakaru viskus maha ja hakkas rohtu näksides kütile mängeldes lähenema.
«Vaat mis looduses ei juhtu!» taipas äkki kütt. «Ta peab m i n d turniiri võitjaks, VALGELAUK VALIS MINU.» Sestsaadik saatis VALGELAUK teda kõikjal ja see liigutas kütti.
Selsamal talvel hakkab küti jahialal juhtuma seletamatuid asju: keegi avab ta püünised ning laseb saagiks langenud sooblid vabadusse. Kütt varitseb kuirikael öösel ja päeval, ent ei suuda teda tabada. Raevus ja meeleheites teeb ta äärmusliku sammu: paneb rüüstiku jäljele üles hambulised hundirauad...
... ning ühel hommikul leiab raudadest tundmatu METSANAISE. Sidunud tolle jalahaava, kuulab ta naise üle ning avastab, et too ei oska rääkida - üksnes häälitseb veidralt. Peagi selgub, et naine kardab tuld ega oska teha ühtki onnitööd.
«Emirjk!» arvab kütt. «Ta on läbi põdenud polaarhulluse.»
NIIKA-NGASSAAN jätab naise talveks onni ning kiindub temasse aja jooksul tugevasti. Ühelt šikilt suitsukarbilt võtab ta blondi kaunitari nime ja ristib sellega metsanaise: EMILI!
(Kord pärast sauna EMILI pead kammides avastab ta metsanaise juustes valgelaugu. See paneb küti teadmata põhjusel võpatama.) Aasta pärast talvel metsanaine sünnitab lapse ...
... ning järgneval suvel näeb kütt ühel mäenõlval VALGELAUKU, kelle järel päterdab karupoeg.
«Näed, ei jäänud ta üksikuks ühti - leidis omale kaasa!» oli kütil VALGELAUGU pärast heameel.
Mööduvad aastad. Igal aastal vastu sügist muutub metsanaine kurvaks ja kaob siis - et kevadel taas küti juurde ilmuda. Nad oleksid nagu VALGELAUGUGA kokku rääkinud.
...Ühel hilissügisel kerges lumetuisus talvevaruks jõhvikaid korjates näeb kütt üle raba tema poole jooksvat tumedat kogu.
«Karu... ründab!» käib ta peast läbi ohumõte.
Kogenud küti käsi ei väärata: kõlab lask. Tume sööstev kogu kukub lumetunud rabamätaste vahele. Ja samas tunneb NIIKA-NGASSAAN kummalist nõrkust; püss kukub tal käest ja südant läbib järsk valu. Ent ta võtab end valjult kokku:*
«Mis siis nüüd, kütt? Lasid karu... See pole sul esimene ega jää viimaseks. Tee, mis vaja!»
Vankudes läheb ta üle raba karu juurde... Kuul on tabanud teda otse keset V a l g e t l a u k u. Ta kahetseb, et on tapnud sõbra. Ent kütina teeb, mis vaja: võtab tupest noa, laskub põlvikile, nülib karult naha, keerab selle äraviimiseks ümber teiba. Seejärel asub siskonda välja võtma... Värisevad näpud jõuavad KARU SÜDAME juurde, see on soe ning otsekui veel elab. Kütt võtab karu südame rinnust.

« Ma tunnen teda tuksumas, » pomiseb NIIKA-NGASSAAN astudes läbi tuisumöllu onni poole. Onnis vajub ta narile, surub KARU SÜDAME VASTU OMA SÜDANT ning jääb hoobilt surmasarnasesse raskesse unne.

(Kohe sellele järgnev tekstikatkend romaanist):

«Sellest sügisest, mis oli mulle mitmeti vintsutav, metsanaine EMILI mu onni enam ei tulnud. Kahel järgneval suvel otsisin teda paljude põlislaane jõgede äärest kuni tundrapiirini välja. Tagajärjetult. Vahest ei lubanud teda enam ära ta hõimlased. Või leidis ta retkel sõbra, kelle juurde jääda alatiseks.»

•

Romaani «Karu süda» arvustustest.

«On tegemist silmapaistva raamatuga, tähtteosega nii Baturini loomingus, kui terves eesti kirjanduses. Reaalolustikulisel tasandil pakub «Karu süda» suurejoonelisi loodusmaalinguid, taigaküti haruldasi eluseiku ning peenelt tabatud inimsuhteid. Peale eelpoolöeldu pakub raamat lugemis- ja tõlgendusvõimalusi veel mitmel teiselgi tasandil ...»

/ Aivo Lõhmus, arvustaja/

•

«Olen tänulik Nikolai Baturinile targa, talendika teose eest. Tema ande üle otsustan kõige peenemate detailide põhjal, mida pole võimalik järele teha, kuid tema tunnetab neid, kasutab oskuslikult ning seetõttu omandab jutustus tavatu tõesuse ning loob avarad arusaamad elu ja maailmakõiksuse üle. Tal on kerge teravmeelne keel ja meisterlik dialoog.»

/ Alitet Nemtuškin, evengi kirjanik. /