Untitled Document

Ühes kõrberiigis, mere ja kõrbe piiril asuvas linnas - nimetame teda NAFTALINNAKS, kuna seal asuvad naftatöötlusterminaalid ja suure transportjõudlusega naftasadam ...

... elab õlikuningas EMERSONI naftaväljadel põliste naftaammutajate dünastia - BIGARTID (paljuks kohustav nimekuju BIG ART ): vaarisa MICHAEL, isaisa ODID, isa KIRYL. Ning Kiryli ja tema kreeklannast naisega DIDOGA sündinud väike poeg, romaani peategelane NIKYAS. Kui kõik Bigartid on põlvest-põlve fanaatiliselt pühendunud naftale, siis kontserni peainseneri poeg Nikyas suhtub naftasse külmalt; isegi näib, et poiss põlgab seda kõikereostavat maanõret... Isa paneb Nikyase islami medrese-kooli, et poiss, perspektiivis tulevane naftainsener, õpiks araabia keelemurdeid, mõistaks paremini islamimaailma ning moslemitest naftatöölisi... Medrese-koolis õppides on Nikyas nõrk väheseltsiv seinaäärepoiss, keda keegi ei pane tähele (välja arvatud ARMAN, sikhi ja valge naise poeg, kes Nikyast jälitab ja julmalt piinab). Õpetaja (mulla) aga avastab kohe alguses poisi peidetud andekuse...

Vaheepisood, mis seondub romaani lõpuga ning aitab mõista kogu teose ülesehitust ning ideed:

Varasemas poisipõlves Nikyas eksis kord kõrbesse ning jäi liivatormi kätte. Kaotanud tormis kaameli, leidis ta varju harjasheinapõõsas, kus ta koos värisevate jänestega liivatormi üle ootas ning uuesti teele asus... Pea kohal halastamatu kõrbepäike, ümberringi lõputu liiv, alustas poiss oma lootusetut rännakut läbi kõrbe. Noor Bigart oleks tookord hukkunud...

... kui üksik kõrbelõoke (fakt pärineb elust) poleks teda juhtinud mägede juurde, kus leidus vett. Seal, oma kivihütis elas erakust maopüüdja (tema ka maopreester) nimega MARAB. Too tõi noore Bigarti tagasi teadvuse ja elu juurde, ravitses oma kiviosmikus poisi jalad ning tutvustas Nikyasele oma kummalist «kogudust» - sadu erinevaid liiki kõrbemadusid. (Marab korjas neid naftaväljadelt ja kõrbemagistraalidelt, päästes nii tuhandeid roomajaid kindla huku eest.)

Ühel õhtul, kui tõusis loojangutuul, kutsus Marab poisi kõrbesse ning näitas talle midagi seninägematut: see oli TUULEOREL. «Instrument» koosnes erineva konfiguratsiooniga, erineva nurga all pooliti liiva maetud tühjadest pudelitest... Kui viimaks tõusuis tuul, pani Marab näpu suule ning lausis poisile: « Kuula !»

Ning üksteise järel elustusid imelised helid: TUULEOREL mängis. Müstilist meloodiat, mille saatel õõtsutasid oma saledaid kehi Marabi maod.

... ning läheb üle inglise linnaosas paiknevasse, koloniaalajast pärit inglise kooli. Kolledžiõpilasena on ta jätkuvalt nõrk apaatne poiss, kelle äbarlikkust täiustavad vahepeal ilmunud vistrikud. Ta talub vaikselt poiste pila ja peksu (eriti julm on gigantismi all kannatav klassivend Galeb, hüüdnimega GOLEM) ning tüdrukute kiusu. Klassiõde hüüdminega LOURE'I-LAURA - kolledži ilusaim tüdruk - ahistab teda tunnis pingi all seksuaalselt... Ent Nikyasel on koolis ka kolm kaheldamatut sõpra: kilpkonn HELONE (ühel koolipiknikul praevad poisid loomakese ära ja sunnivad Nikyast sõpra sööma), antiigiajalooõpetaja SARAH SCHLIEMANN (40); kentsakas, sisema iluga naisterahvas, kes laseb poisil aeg-ajalt oma põlvsukki üles tõmmata ja seelikujoont õigeks saada. (Hiljem selgub, et see on ebatavaline armastus, mis areneb originaalseks, lõpus vapustavaks romaaniks.) Ning kolmas sõber - äbariku Nikyase täielik vastand - EAMON: kena nooruk, jõuline kuju (võitlusspordi tšempion), silmapaistev isiksus. (Nagu peagi selgub on Nikyasest aasta vanem Eamon - naftakuningas Emersoni ainuke poeg.) Ent ei Schliemann ega kursus kõrgemal õppiv Eamon suuda Nikyast alati kaitsta ja nii jääb poiss edasi klassi alandatute ja solvatute hulka... Äbarik inimlaps Nikyas kujutab endast kõike muud kui tulevikuinseneri õliväljal (see kurvastab ennekõike ta isa Kiryli), üleüldse kõike muud, kui üht mehist meest (see kurvastab ta kaunist ema)... Ühel semestrilõpul korraldatakse Naftalinna koolidele ajalooviktoriin, mille võidab Sarah Schliemanni (too fantasöör kujutab, et ta on kuulsa arheoloogi Scliemanni sugulane) viktoriinigrupp. Saatuse soosingul annab nohik Nikyas ?üriile viktoriini parima vastuse - mis toobki kolled?ile puuduva võidupunkti!

Võidukas viktoriinivõistkond saab preemiaks kümnepäevase ekskursiooni antiigipealinna ATEENASSE (reisi finantseerib naftakuningas Emerson)... Apaatne, õieti mitte millestki kuvituv poiss ei soovi sõita, ent isa Kiryli tungival palvel on Nikyas siiski sunnitud lendama KREEKASSE (on ta ju ema poolt pooliti kreeklane). Lennukis nokivad teda harjunult poisid ja Loure'i-Laura püüab teda ka seal seksuaalselt ahistada...

... ent õpetaja Schliemann segab vahele (naised, nagu tuleb välja, võistlevad poisi pärast). Lennuk maandub Hellinikonis. Bussisõit; viktoriinigrupp majutatakse väikesesse perehotelli... kus selgub, et Nikyasele ei jätku tuba (ta on igalpool liigne), ning poiss saab ööbimisnurga hotelli kolikambris. Õhtul pummeldab viktoriiniseltskond baaris, kus täisjoodetud Nikyasest tehakse nagu harilikult seltskonnanarr.

Järgmistel päevadel liigub viktoriinigrupp vilunud giidi juhtimisel harilikul turismiringil: Akropolis, muuseumid, market, laevasõit Küklaadidele... Õhtul baar, lõkkepeod mererannas jms. - Kümnepäevak Kreekas möödub kiirelt. Enne tagasilendu korraldab giid viktoriiniseltskonnale üllatusretke mägedesse; alpibuss viib nad väikesesse MÄGIKÜLLA, mille agoraal toimub parajasti laat... Siin teeb giid neile lõpuks teatavaks oma üllatusretke lõppsihi: see on kõrgemal asuv nn KENTAURIKOOBAS.

«Koobas ju on,» lausub keegi laadaline, «teed sinna ei ole.»
«Kuhu see jäi?» küsib giid.
«Mäelihe viis kuristikku,» vastab laadaline.
Ja siin kostab järsku hääl rahva hulgast:
«On teerada - kuid üksnes JULGELE!» (Ütlejaks on kõigile tundmatu rässakas mees, korvikaupleja.)
Schliemann tabab otsekohe Nikyase hetke; ta tõukab poisi ette ja lausub uhkelt:
«TEMA on meil kõige julgem!»
Bigart kahvatab, ent viktoriiniseltskonna solvavast naerupahvakust kogub end hoobilt ning lausub kõigile üllatuseks kindlalt ja kõlavalt:
«JAH!!!»

Nad asusid teele. Rässakas Teejuht pika sauaga ees, Nikyas koperdadesja üha kokkudes järel. Ta jäi Teejuhist maha.... ning siin astus ühe kalju varjust välja klassivend, gigant Golem, ja andis äbarikule poisile tugeva löögi (Gigant aimas, et äbarik libiseb tal käest)... Löögist oimetu Nikyas aga järgnes Teejuhile roomates. Nad jõudsid välja koopasse viivale teerajale, millest peale mäleihet oli jäänud kajlu külge vaid kitsas karniis, kus sai liikuda üksnes kandadel, selg ja kukal vastu kaljut surutud.
«EDASI!» kasutas Teejuht karmilt.
Kaljukarniisi all haigutas kuristik, ning vähimgi kaldumine ettepoole viinuks poisi kuristikku. Tal rebenesid seljal riided ning kukal kulus vastu konarlikku kaljut verele. Lisaks ründasid poisi kaitsmata nägu kaljuvaablased... Haavades, kinnipaistetanud silmadega jõudis ta lõpuks kobamisi - KUHU? KALJUKOOPASSE?
Ümberringi oli jahe ja niiske; kusagilt kõrgelt kukkus kohinal alla kosk. Nägemata enda ees ja ümber midagi, liikus piinatud Nikyas kobamisi kosekohina poole. Juba sirutas ta kõrgelt langeva joa alla oma marraskil käed ja haavades pea...
... kui Teejuht hoiatavalt hüüdis:
«Veri!»
«Vesi... » vastas piinatud poiss ja astus usaldavalt kose alla.
«Ma hoiatasin sind,» lausus teine. «Sa valisid ise OMA TEE!»
Nikyas Bigart seisis kõrgelt kaljupraost langeva joa all - ja siis sündis midagi jahmatavat: pikkamisi armistusid ta haavad, näo paistetus kadus, ning avanenud silmadega nägi Nikyas ...
... et ülalt kaljulõhest langes ta peale punane juga.
«Veri, näed nüüd ise,» lausus Teejuht. «KENTAUR EI KUULETUNUD JUMALATELE JA NOOD MÕISTSID TA IGAVESE HAAVA KÄTTE!»
Nikyas Bigart vaatas võpatades oma keha, käsi, jalgu ega mõistnud, mis temaga toimus ...

All mägiküla teeotsas ootavad murelikud Schliemann ja giid poissi ning Teejuhti tagasi. Viimaks näevad nad mägedest mööda teerada laskuvat Teejuhti...
... ja vägilaskasvu. Musta lehviva lakaga TUNDMATA NOORUKIT.
«Kuhu te panite Nikyase? Poiss on nõrguke - ma vastutan tema eest!» nõuab õpetaja Schliemann saabunutelt.
«Sarah-hhh!» hüüab vägilane; tõmbab üles õpetaja põlvsukad, seab õigeks seelikujoone ja keerutab neid mõlemaid giidiga õhus ringi. Tagasiteel külla, kutsub ta kõrvale klassivenna Golemi ning tasub tollele võla: «Kilpkonnaprae ja garniiri eest!» (Golem variseb võimsast löögist maha kui kott varnast.)
Õhtul on mägikülas viljakusejumalanna DEMETERI auks pidu. Demeteriks valitakse Sarah Schliemann, tema tütreks PERSEPHONEKS - kaunitar Laura. Nende pähe pannakse pärjad ja nad tõstetakse fallosekujuliste jalgadega troontoolile.
Keskööl tajub äratundmatuseni muutunud pidutsev Nikyas oma teadvuses järsku kummalist pööret...

Lõkked olid läbi põlemas, kui pimedusest sööstis piduliste hulka võimas tume OLEND, haaras troonilt Demeteri ja Persephone - ja niipaljukest jumalannasid nähtigi!
Vastu hommikut helistas giid turismipolitseisse:
«Minu grupist rööviti Sarah Schliemann, õpetaja, ja õpilane Laura... Vabandust - juba tulevad tagasi!»
Üle alpiniidu lähenesid kaelakuti hiljutised võistlejad Sarah ja Laura. Naiste riided olid katki rebitud, nad ise purustatud - kuid kaheldamatult õnnelikud!

(Kümne kuu pärast sünnitab Sarah Schliemann arheoloogilistel väljakaevamistel kuuikud ; kuuenda lapse sünnitamisel Sarah sureb. Laura sünnitab üheksa kuu pärast naftakontserni moodsas haiglas viisikud; nii noor ema kui vastsündinud jäävad elu ja tervise juurde.

Kreekast viktoriinigrupiga naasev lennuk maandub NAFTALINNAS. Oma lapsi on tulnud vastu võtma lapsevanemad. Viimaste hulgas Kiryl Bigart ning tema šeff Erebus Emerson. Kiryl vaatab otsivalt ringi ega tunne oma poega ära (Emerson poissi samuti mitte).
«Mida kuradit neile kõigile sisse on läinud!» mõtleb nördinud Nikyas.
Lennukitrapist alla astubud noorel musklis hiiglasel on seljakotis suur kanister loksuvat vedelikku.
«Mis teil seal kanistris on, noormees?» küsib Emerson.
«Hellenite nafta... Tollis ütlesin, et vein. Nad käskisid juua...» lausub vägilane.
«Ja sina?»
«Jõin.»
« Mine poeg !» hõiskab Kiryl.

LÄBITEINUD MUUNDE TAGAJÄRJEL pole Nikyas Bigart muutunud mitte üksnes välimuselt, äbarikust - vägilaseks, vaid ka sisemiselt: oma isa (legendaarne naftaäss Kiryl Bigart sureb pea) suureks rõõmuks on poisis lõpuks tärganud fanaatiline naftakiindumus. Peale selle valdab ta korraga kõiki maailma keeli, nend hulgas ammuunustatud antiikkeeled. UUE INIMMÕÕTME omandanud Nikyas Bigart lõpetab kahe aasta ja kuldmedaliga naftainstituudi viie aasta kursuse. Insenerina ilmutab Bigart hiilgavat leidurimõistust (loob läbindusagregaadi, millega võib naftat puurida puurtornita. Võtab kasutusele sünteetilised kõrgsurvetorud, millega sooritab revolutsioonilise pöörde kogu naftaammutamises. Avastab uued leiukohad aladel, kus neid seni peeti võimatuks... ) Nikyas Bigart omandab enamus maailma naftavälju ning loob Naftaimpeeriumi, mille ainujuhiks saab praktiliselt tema. Ta valitseb naftaturgu ja juhib poliitikat. Loob oma impeeriumi kaitseks maailma löögijõulisema armee. Omades hiigeljõudu ning vapustavat reaktsioonikiirust (see ületab helikiiruse) ei taba teda vaenlase kuulid ega vastase löögid ning Bigartist saab absoluutne maailmamaeister võitlusspordis... Tal on vastupandamatu mõju naiste juures ning ta armuaktsioonid meenutavad kentaurisööste.
Kummalised teadvusemuunded valdavad jätkuvalt Nikyast. Muutunud olekus, nn teises mõõtmes Nikyas end ei taju ega mäleta hiljem, kellena-kus ta on olnud, mida korda saatnud...
... Samal ajal näeb kõrbes naftajuhet kureeriv kopteripiloot all tormavat KENTAURI. Piloot kannab nähtust ette dispetšerile. Viimane soovitab piloodil «külastada silmaarsti, kui too ei aita, siis pöörduda psühhiaatri poole.»

Igal Bigarti teadvusemuunde ajal leidsid tema ümber aset ühetähenduslikud sündmused: naftatudengina kõrbes praktikal olles ründas öisel ajal puuvillanoppijate telklaagrit tundmatu hiigeljõuga Olend; haaranud mitu magavat tüdrukut kaasa, kadus ta nendega kõrbesse...
Sama jõuline Olend ründas naistsisterlaste kloostri aias jalutavaid nunni, hotellis ööbivaid Aateliste ja Aseksuaalsete Naiste Ühingu delegaate... Jne. Jne.
Monsteroosse Olendi (Seksekstsellentsi, nagu nimetas teda meedia) tabamiseks instituteeriti Interpoli juurde eriosakond. Bigart, keda samuti häirib karistamatult ringilippav sariseksija, finantseerib Interpoli heldelt hiigelsummaga.

Maailmas küpseb ENERGIAKATASTROOF. Sellest kuulutas tühjade puuraukude agooniline korin. Globaalnafta lõppes järgimööda kõikidelt leiualadelt. (Maailmalinnade tänavad ja väljakud olid täis roostes autosid, sadamad liikumatuid laevu, lennuväljad tõusujõuetuid lennukeid ...
... Ja siin avastab ta (BIG ART - SUUR KUNST lõpuks) geoloogilise sateliidi ning unikaalse peileri «Kosmozond» abil uued rikkalikud naftamaardlad Maal, pälvides sellega kristliku maailma tiitli sir ja islamimaailma aunimetuse ghasi .

Me unustasime EMERSONID. Naftakuningas on paraku jäänud naftagigandi Bigarti varju. Esimese poeg Eamon (äbariku Nikyase poisipõlvesõber ja kaitsja) ilmub äkki taas välja võitlusspordi maailmameistrivõistlustel ...

... Nikyase ees finaalvastasena. Mõlemad atleedid heidavad pea ümber seotud võitlusrätid areeniliivale. Võitlust - see on reeglina julm ja säästmatu - nende vahel ei saa toimuda eales! Ja see toimub siiski.

Ootamatult saab Nikyas Bigart oma sõbralt Eamon Emersonilt kutse tema laulatusele maailmakuulsa tantsustaari DIDO DRUMMONDIGA. Ning järgnevale pulmapeole, mis toimub tehisoaasis, Erebus Emersoni palees, roosidega kaunistatud terrassaias... Pulmapeo üllatusnumbrina esitab eksootilistes kehamaalingutes Dido, kuud matkiva rambi valguses erutava tahhiiti pulmatantsu ...

... millepeale üle poodiumi sööstab välkkiire jõuline Olend - ja niipaljukest pruuti nähtigi! Palees kõlab alarm; käivituvad d?iibid ja kopterid, turvakomando asub pruudiröövlit jälitama. (Peigmees Eamon, saduldanud kiire hobuse, sööstab kõrbesse ratsa.) Otsingud ei kanna vilja - pruut oleks nagu taevasse võetud! - ning jälitajad pöörduvad ööpimeduses paleesse tagasi. Vastu hommikut näevad Emersonid, poeg ja isa, paleetrepist tõusvat Bigartit ...

(Romaani naisliinist ) Naisi, Didosid, on neli: Nikyase vaarema, vanaema, ema ja tema armastatu. Ja on üksainus DIDO. Teose ülesehituse kontekstis on see kentaurimüüdi kõrval teine müüdi-teema. Nimelt müütiline Tüürose Dido - hilisem Kartaago kuninganna, kes Aeneasest hüljatuna - tuees end ohvriks teostumata armastusele - põletas end tuleriidal. Samal põhjusel põletavad end kõik neli romaani Didot.)

Dido Drummond armastab nii ühte kui teist. Nikyast kui meest ja Eamoni kui sõpra. («Naisel peavad nad olema mõlemad.») Ent nähes, kuis tema läbi sõbrad muutuvad pikkamisi vaenlasteks, valmis teineteist tapma, kaob Dido nende vahelt teadmatusse. Sõbrad kahtlustavad - Eamon Nikyast ja Nikyas Eamoni -, et üks on Dido teise eest ära peitnud. Vana Emerson, kes pulmapeol raketivalguses oli pruudiröövija ära tundnud, teeb traagilise vea: pihib pojale, et Nikyas on KENTAUR.
«Kentauri võib võita vaid ausas võitluses. Tapan ta !» kõlab Eamoni otsus.
Eamon Emerson treenib hiigelkoormusega, võitluspartneriteks endised raskeimate kaalude maailmameistrid ning – kiskjad . ( Meenutuseks : kõik romaanis toimub kui teatud action filmis - ent PEEGELPILDIS.)
Nikyas Bigart samal ajal - kaotanud kummalise, otsekui müüdist pärit naise - käib tasahaaval maha. Püüdes Didot unustada, kaotada ta paljude füüsiliste armastuste alla, soetab ta endale täiusliku haaremi. Seda juhtimaks palkab Bigart endale hea hoiakuga, ent füüsiliselt vigase rumeenlannast INTIIMSEKRETÄRI. Naine, nagu tema jutust selgub, on läbi teinud raske rongiõnnetuse. (Bigartile vigane intiimsekretär sobib: taolisega ei teki intimsuhet.) Sõlmitud lepingu kohaselt on MELANIA MOUZHES, bii on intiimsekretäri nimi, kohustatud valvama haaremi järele, täiendama seda odaliskidega. Ja saatma kõikjal oma šeffi.

Otsekui akustiline ja heiastuslik teeviit juhivad Bigartit läbi elu kaks nähtust: kõigi pöördeliste sündmuste ajal kõlab Nikyase kõrvus ta isa Kiryli lemmikmeloodia J. S. Bachi «BABÜLON VETEL. Ja läbi elu (Sarah Schliemanni matustest peale) saadab Bigartit veider vinniline äbarik poiss. Kuna keegi teine poissi ei näe, nimetab Nikyas teda VARJUMEHEKS. Kummaline suhe tekib nende vahele: poiss hoiatab teda suurte ohtude korral, annab talle nõu, koguni otsustab tema eest ... Mida vanemaks läheb Bigart - seda nooremaks läheb poiss. Bigart ei tunne teda, ja mitte kedagi pole talle ütlemas, et too äbarik poiss on ...
... TA ISE POISIPÕLVES.

Inimkoloss ja õligigant Nikyas Bigarti elu stabiliseerub pikkamisi. Peale varjumehe on talle toeks alati tema kõrval asuv intiimsekretär, invaliidist rumeenlanna Melania Mouzhes. Püüdes aina unustada Didot, Bigart abiellub, soetab perekonna. Avardab veelgi oma naftaimpeeriumi uute leiukohtadega kõrbes ja merel. Bigarti võim ja mõjujõud on maailmas piiritu. Ta määrab naftaturul kvoote ja annab poliitikas nooti; paneb ametisse ja võtab maha presidente ning likvideerib tülika naftamaffia. Oma isa Kiryl Bigarti viimast soovi täites ehitab ta kõrbesse oma õliriigi pealinna lähedale ...

... hiiglasliku NAFTAMUUSEUMI, kus on eksponeeritud kõik õliammutamise viisid naftaajaloo algusest: Titusville puitpuurtornidest - kuni Bigarti enese revolutsiooniliste ammutusmeetoditeni: naftapuurimine puurtornideta, sünteetilised kõrgsurvetorud, veealused tankerid jm.

Ülemaailmse Naftamuuseumi piduliku avamise juurde (sel puhul mängib tuhandepäine orkester Bachi «Babüloni vetel») kuulub ka niinimetatud NAFTAKORÜFEEDE ALLEE avamine: kahel pool marmorpostamentidel, kaunites amforates kasvavad ajastu eugeenika imelapsed TAIMINIMESED, väikesed elavad inimolevused, kel jalgade asemel on potimulda kasvanud j u u r e d . Taiminimesed, naftaaajaloo suurkujud in persona : Hiina Qini riigi keiser, Egiptuse vaarao Mentuhotep... Kolonel Drake, Nobel, Rockefellerid, Heinrich Deterding... Erebus Emerson, Bigartid: Michael, Odid, Kiryl ... Edasi järgneb marmorpost tühja amforaga.
«Miks sind seal ei ole?» küsib Emerson Bigartilt, osutades üles tühjale vaasile.
«Nad ei saa hakkama...»
«Miks?»
«Eugeenikud ütlevad «geneetiline anomaalia.»»
«Mida ütlevad modelleerijad?» küsib Emerson.
« Muundemõõde , » vastab Bigart, vaadates liikumatult kaugusse.

Kuna veel polnud kadunud lootus oma tantsijannast armsamat leida, rakendas Nikyas Bigart tema otsimiseks kogu luureteenistuse. Asjata. Ning siin pakkus Bigartile oma abi intiimsekretär: enamasti vaikiv rumeenlanna Melania Mouzhes lubas talle, et leiab Dido Drummondi.

Ootamatult saabub kõikaeg õhus olnud VÄLJAKUTSE EAMONILT. Nad siirsuvad kokkulepitud võitluspaika kõrbes (Kolm inimest tormasid kogu väest, et tragöödiat ära hoida: äbarik vinniline poiss, Melania Mouzhes ja vana emerson. Ent kõik nad, igaüks oma põhjusel, jäävad hiljaks ...) Kord poisipõlves viimse südametukseni sõprust vandunud, teevad Nikyas ja Eamon kõik , et ära leppida. Nad vannutavad teineteist teatada Dido asukohast ... Kuna kumbki tõeliselt seda ei tea, kahtlustavad nad teineteist pettuses. NAD VÕITLEVAD. Elu või surma peale. Seekord on areeniks - kogu KÕRB.
Võideldud on neli tundi... Liiv ruskab nende verest. Peakohal tiirlevad raisakullid, eemal luidetel luuravad šaakalid.
«KENTAUR, kohe sa sured - ütle, kus asub Dido!» kähiseb Eamon.
(Emersoni treeningukoormus on olnud suurem, ta on võitluses selgelt Bigartist üle.) Veel mõned rängad löögid ja Eamoni surmahoop lõpetanuks Nikyase elu ...
... ent järsku Eamon libiseb mingil kumerikul esemel - kivil (?) - ning Nikyase surmahoop tabab hoopis Eamoni.
« Helone («kilpkonn» kr. keeles )!» lausub Nikyas hellalt, surunud kilpkonna vastu rindu. «Sa päästsid mu elu.» Ning võitleja variseb meelemärkusetult maha.
Hommikul teadvuse juurde tulles ei leia võitja võidetu surnukeha võitlusareenilt - šaakalid on selle minema lohistanud. Karm läbi aegade on kõrbe seadus.

Inimsüdamed seiskuvad, aeg mitte ... Bigart tajub oma võidu traagikat täiel määral. Sõbra hukk, enne seda armsama kaotus (Didot ei leitud) kivistavad ta näo ning jäätavad hinge. Ta ei märka isegi seda, kui jäägitult Melania Mouzhes talle kaasa tunneb. Eamoni hukust vapustatud Emersoniga sündis midagi mõistetamatut: selleasemel, et poja surmajat vihata ...

Bigart hülgab pea kõik: seltskonna, naised, poliitika, võitlusspordi, muutub tuimaks oma hiigelrikkuse ning aastakümnete jooksul loodud naftaimpeeriumi vastu (ei kaota vaid oma naftaotsija kutsumuse selget taju).

Kord külastasid Bigart ja Emerson Ülemaailmset Naftamuseumi ning said juhuslikult kokku «Naftakorüfeede alleel». Vaikisid; kõndisid paljastatud peadega läbi mineviku naftakuulsuste spaleeri. Taiminimesed (neid oli äsja kastetud) naeratasid neile lahkelt. Korraga jäid nad seisma mamrorposti ees, millel asuv vaas oli ikka veel tühi...
«Marss samba otsa!» püüdis Emerson nende keskustelu alustada naljaga.
Ootamatult Bigart kahvatas, ta nägu kattus higiga: gigant kannatas mingit nimetut piina.
Emerson puudutas teda osavõtvalt ning lausus:
«Pead end leidma, Nikyas. Muidu sa hukkud!»
Bigart vaatas tühjusse ning noogutas nõustuvalt.

Ta ei teadnud millest alustada. Ent tegi siiski ettevalmistusi: määras oma naftaimpeeriumile asevalitseja, jättis hüvasti sõpradega... Viimasena andis lõpparve intiimsekretärile:
«Määrasin teile kuupalga kümneks aastaks, Melania Mouzhes. Ma ei vaja teid enam - võite või kohe sõita Rumeeniasse.»
«Meie leping kehtib veel kaks nädalat, sir.»
«Siis on teie asi, Mouzhes, kuidas te oma aega veedate,» lausus Bigart nende viimasel kohtumisel ...
... ja kadus, otsekui haihtus. Tõeliselt viibis ta veel linnas; jättis hüvasti poisipõlvepaikadega (siin-seal juhtus ta kokku Varjumehega) ning kohtadega, kus tal oli mälestusi ema Dido ja isa Kiryliga... Korraga leidis ta end inglise linnaosast kolled?i eest. Koolimaja näis olevat tühi, ent aulast kostis selgelt meloodia «Babüloni vetel» ... Bigart tormas mööda keerdtreppi üles - ning leidis eest tühja aula, kus polnud ei noodipulte, partituure ega pillimehi. Kolled?ist väljudes läbis ta pikakoridori, tundis ära oma kunagise klassi; peatus teadetestendi ees, kuhu oli kinnitatud trükivärske teade:

Traditsiooniks saanud XXX antiigiviktoriini võitjad,
Kes soovivad osa võtta preemiareisist Kreekasse ...
(Jne. Tekst täpselt nagu too minevikus.)

Bigarti valgustas kui ere välk. Korraga oli talle selge: ta on enese jäljel! Hetkegi kõhklemata pani ta oma nime ekskursioonist osavõtjate nimekirja lõppu kirja.

Koos viktoriinivõitjatega tõuseb Bigart mööda trappi lennukisse. Traditsiooniliselt on neid tulnud saatma preemiareisi rahastaja sir Erebus Emerson, valges ülikonnas, nelk nööpaugus. (Emerson teeb näo, et ta Bigartit ei märka.)
Lennuk stardib. Lennukisalongis näeb Nikyas äbarikku poissi, kes istub tema reas aknapoolsel istmel... kilpkonn rüpes. Lennuk maandub Kreekas, Hellinikoni rahvusvahelisel lennuväljal. Kõik on nagu tookord : viktoriinigrupp sõidab bussiga hotelli (toosama väike lilledesse uppunud hotell. Ehkki omanikud on teised). Seekord saab Bigart omaette luksusnumbri. Ent keeldub toast toonase kolikambri kasuks (ta ei tohi hetkekski kõrvale kalduda «jäljelt»!). Järgnevatel päevadel külastab ta koos viktoriinigrupiga Akropolist, muuseume; teeb kaasa merereisi Küklaadidele jm. Ekskursiooni lõpus teatab giid neile üllatusretkest mägedesse, nn KENTAURIKOOPASSE. Ja siin juhtub aps: bigart, kes jäi õhtul kauemaks baari, magab hommikul sisse. Alpibuss viktoriinigrupiga on läinud juba mägede poole teele. Bigart tormab õue, näeb seal punast lommitud furgoonautot, surub vaevu oma atleedikeha selle rooli taha ja kihtuab alpibussile järele.
Bussi pole - või on see juba jõudnud mägedesse. Bigart, kes tunneb teed aastakümnete järel üllatavalt täpselt, peatab furgooni loodja kalju kohal, kust viib vonklev teerada üles mägedesse. ( Nikyas mäletas rada ülihästi, peaaegu hoomas sellel oma ammuseid poisi jala jälgi ). Ent siiski: enne kui asuda mägedesse teele, tuleks kelleltki küsida, kas see on ikka TOO RADA. Janäe! Ülalt laskub alla keegi mees, korvipunt seljas.
«Korvipunuja, TEEJUHT. Toosama!»
Ei olnud toosama - korvipunuja oli võõras. Ent Bigart küsib temalt siiski.
«See teerada pole inimeste, vaid on kitsede sisse tallatud. Ja pole seal mingit küla ...» vastab talle korvipunuja.
«Onon!» veenab Bigart. «Ja valge kirik küla keskel.»
«Ma ei ole usklik,» lausub korvipunuja muiates.
«Külas peeti laata ... Ja pärast oli pidu!» lausub Bigart ägedalt.
«Kui oli laat, siis ikka pärast pidu...» muheleb korvipunuja.
« Kentaurikoobas !» pahvatab Bigart lõpuks välja oma kaalukama argumendi.
«Vaat mis, sa korraldasid mulle viktoriini!» naerab korvipunuja ning jätkab, korvid seljas, oma teed.

Kõik lootused ennast leida varisesid korraga kokku; Bigart vankus autoni nign sõitis mööda mägiteed tagasi alla. Teedelabürindis ta eksis ning peatas auto umbteel vastu mäekülge, väikese valge templi varemete juures. Ta väljus autost, istus templitrepile ning lausus sügavas eneseunustuses:
«Dido, kus oled?»
«Siin.» Vastus kõlas momentaalselt.
Aeglaselt pead tõstes lausus Bigart raevukalt:
« Melania Mouzhes ... See nali läheb teil kalliks maksma.»
«Olen valmis!»
« Kust kurat te saite siia?»
«Furgoonist.»
Nende dialoogist selgub tragiline tõde: selleks, et viibida armsama läheduses on tantsijanna Dido Drummond (alias Melania Mouzhes) lasknud Shangai maffiakirurgil oma nägu ja keha äratundmatuseni moonutada. Üksnes soenguga varjatud tume täheke parema kulmu kohal, mida kolm korda opereeriti, ning mis iga kord peale operatsiooni oma endisele kohale tagasi ilmus, on Didole ta isiku tõendiks. Näib, et nüüd ei suuda neid enam miski lahutada: pärast kõiki katsumusi ja kannatusi on nad lunastanud endale õiguse õnneks ja armastuseks.
Bigart embab teda õrnalt ning lausub nende dramatismi leevendava huumoriga:
«Dido, ma lasen sind intiimsekretärist lahti ja võtan sind ...»
«Ei, Nikyas.»
« Miks?!»
« SA TAPSID OMA VENNA .»
Bigart kivines. Pikk kohutav karje pääses ta rinnust:
«Eee-aaa-mooon!»
«Nikyas, pea vastu... Sa suudad!» palus teda Dido. «See on vaid kannatus - kohe ta möödub.»
«Eamon! Kuidas on see võimalik?» küsis Nikyas endasse tulles.
«Emerson võttis poja sinu emalt, kes sünnitas võõrsil.»
Bigart seisis liikumatult, nägu taeva poole, silmad suletud.
«Nikyas, vannu mulle,» lausus Dido äkki vaikselt ning hellalt.
«Nüüd - kõike mida soovid.»
«Ära tule mulle järele!»
Bigart vannub. Melania-Dido läheb otsejoones furgooni juurde, võtab sealt besiinikanistri ...

... ning tõuseb mööda mäekülge üles. Bigart tahab teda takistada - ent VANNE seob teda, seob tõeliselt, füüsiliselt.
Mäel kesk ööd põleb inimkehast tungal Tuleõis, igavele korduv ohver teostumata armastusele .

Lennuk on Kreekast tagasiteel Naftalinna. Muljetest tulvil viktoriinigrupp sädistab muretult. (Äbarik vinniline poiss, kilpkonn rüpes, istub endiselt oma kohal akna all, nagu poleks ta seal liigutanud.) Atleetilisele Bigartile on tema toolis kitsas; gigant kannatab füüsiliselt ja hingeliselt - veel mõni hetk ja ta kaotanuks mõistuse... Siin äkki tunneb Nikyas, et keegi paneb talle rüppe midagi ümarat, elavat.

Nikyas tunneb, kuis kilpkonna soojus tungib pikkamisi ta kehasse, mõistus selgineb ja vaim kosub. Järsku tajub ta selgelt, et eilne korvipunuja oli ehtne: toosama minevikust, TEEJUHT Kentaurikoopasse. Tundes tasahaaval ruumi avardumist, vaimu vabanemist... jääb Bigart kitsas lennukitoolis pikka rahusasse unne.

Lennuk läheneb Naftariigi pealinnale. Elevil vastuvõtjad, nende hulgas viktoriinigrupi lapsevanemad. Veidi eemal on peatunud valge limusiin; selle kõrval seisab valges ülikonnas Emerson, pompöösne lillebukett käes. Lennuvälja valjuhääldis teatatakse, et Kreekast saabuv lennuk hilineb viis minutit... Lõpuks! Lenuk maandub huilates; vastuvõtjad tormavad saabujatele vastu. Viktoriinigrupp väljub lennukist viimasena. Vastuvõtjad embavad saabujaid... Väljuvad piloodid, stjuuardessid. Lõpuks jääb lennuki juurde vaid mehhaanikutest hooldusgrupp.
Emerson närveerib:
«Kuhu jäi Bigart?»
«Ärge muretsege, sidi» Küllap tuleb mõne teise reisiga!» lohtuab Emersoni autojuht.
Korraga avaneb lennukiuks; uksele ilmub ...
... pikka kasvu kõhelik hallpäine mees. Laskub lennukitrapist alla ning hkkab kiiresti astuma. Kui reisija jõuab Emersoni kohale, ei suuda too end talitseda ning küsib võõralt:
«Üks hetk... Kas lennukisse jäi peale teie veel kedagi?»
Võõras peatub viivuks, et tõmmata sügavalt sigaretti (Emerson märkab, et mehe näpuotsad on sigaretipargist kollased ning küüneümbrised mustad).
«Ei, Erebus. Mina olen viimane.»
«K-kes te olete?»
«Kuueteistkümnenda kvadraadi naftavälja vahetusinsener.»
«K-kust te ...?»
«Kreekast. Puhkuselt.»
«S-selge,» ironiseerib Emerson «Pole puhkuse ajal kordagi käsi pesnud... »
«Metallisegune masuut, Erebus... See ei tule mu kätest välja elulõpuni - nagu sinu kätest veri.»
«K-kurat teab... NIKYAS!» karjub teine, mõistnud äkki. «Sa oled end leidnud...
Tee samba otsa on lahti!
«EI,» lausub Reisija ning jätkab teed.
«K-kuhu sa?!» karjatab Emerson ja jöntsib raskelt kergejalgse Reisija kõrval.
«Naftaväljale vahetusse... Lennuk jäi hiljaks - SINNA ei või ma hilineda!»
Reisija - hallpäine, kõhn ja lennukas - lisab sammu. Emerson püüab püsida ta kõrval. Ei suuda: komistab, kukub, kaperdab põlvili Reisija järel - ning langeb eetsi näoli tolmu. Sügavad nuuksed vapustavad Emersoni keha.

Kui Nikyas Bigart veel eales kuhugi oleks jõudnud, siis puurimisvahetusse kuueteistkümnenda kvadraadi naftaväljale ...

... mille sir Nikyas Bigart oli kakskümmend aastat tagasi vähese tootlikkuse tõttu sulgenud. Kus paraku seisid pooliti liivatuisanud roostes puurtornid, mille ümber õitsesid kaharad tamariskipuhmad nagu roosakad lõõmitsevad lõkketuled.

Maopüüdja Marab häälestab kõrbes oma muusikainstrumenti, pooliti liivamaetud pudelitest ehitatud TUULEORELIT. Loojangutuuleni on veidi aega, ning Marab kasutab seda ajapikendust, et lõpetada kiviosmikus poolelijäänud töö... Uksepalaka kõrvale heitnud ning oma soolvalge pea rinnale painutanud, sisens Marab onni ...

... ning ruumis taas pea üles tõstnud, nägi Marab oma sajandipikkuse elu kõige kummalisemat nägemust:

Päikesevihkudes, mis läbi hõredate kiviseinte ruumi tungisid, hõljus sätendav tolm (märk, et loojangutuul oli tõusnud!). Selles särendavas tolmus seisis umbes kaheteistaastane rohesilmne poiss - toosama haavatud jalgadega kõrberändur, kes tema elu keskpäeval suurest liivatormist oli tulnud. Marab polnud jahmunud ega üllatanud. See vaid kinnitas tema ammust teadmust, et ajal ei ole kulug. Liigub vaid kujutlus ajas, teadmata midagi sihtidest ega suundadest. Hetkel oli ta liikunud vastuaega...

Koos kullaka liivatolmuga hõrenes poisi kuju; see murenes hüllivaks pihuks, mis -

Parem õlg ... vasak käsi ... silmad ja süda - poisist lahknesid ning läbi seinaavade kõrbesse hõljusid.

Sel hetkel hakkas hüügama TUULEOREL meloodiat, mida Marab ei mõistnud ega polnud elusees kuulnud ...

Romaani lõppsõna, JÄRELKAJA, ei tähenda peategelase hukku, vaid optimistlikku eemaldumist Lõputusse, hajumist filosoofilisse ruumi.

On mõistetav, et mõneleheküljelises lühitutvustuses polnud võimalik anda viiesaja leheküljelisest romaanist ammendavat ülevaadet. Soovi korral on seda võimalik saada romaani «KENTAUR» läbi lugedes.