"Kummitus kummutis.
Ilissa. LummakÜla lustimeistrid"

(LÜhitutvustus.)

"KUMMITUS KUMMUTIS"...
Väike vaikne mereäärne suvituslinn. Rohelises lopsakas aias seisab vana õdus maja,
mille valdajaks on väga armas vana daam IRMA. Tal on üüriliseks ja hooldajaks pantomiimistaar EGLE, kellel on juveliirist armuke EGERT...
Vanaproua majast kostab öiti õudseid karjatusi. Nende põhjust asub kindlaks tegema uurijapraktikant UUVE, kelle juhendajaks on VANEMUURIJA.
Nagu uurimiskäigus selgub, on vanadaami öiste karjumiste põhjuseks "kummitav kummut",
selle üks sahtlitest, kus IRMA hoiab oma reliikviaid - surnud õest jätele jäänud kirju, mille saatjaks oli õdede ühine armastatu - avaneb iseenesest täpselt keskööl, tekitades IRMAS süümepiinu, kuna ta on oma õe surmas süüdi.
Uurijapraktikandile (poiss on enesele märkamata armunud võluvasse pantomiimistaari) selgub, et kummutisahtel avaneb-sulgub läbi Egle toa seina JUVELIIRI poolt liigutavate raudvarraste abil. Nagu selgub tahavad vanaproua hooldaja ja tolle armuke psühhoterrori abil suruda närvinõrka IRMAT vaimuhaiglasse ... Vanamutt aga näeb neid
kõiki algusest peale läbi, mängib nendega mängu kõrgtasemel kaasa ning põhjustab eesriide alla zhanripöörde - komöödia muutub äkitselt tragöödiaks: võluv vanaproua IRMA sooritab oma teise, enda jaoks nauditavalt rafineeritud roima...

"ILISSA" (Külamuusikal. Teater "Ugala" esituses "Kuldrannake").
Ühe peiarist rahvalauliku elu laulus ja leinas. Groteski ja absurdinaljaga pipardatud külalugu. Harimata talupoeg, poeet Jumala armust Reinvald pürib luuletajaks ja poliitikuks, jättes põllud harimata ja karja söötmata. Kirjutab kõrget, hiljem rahvalauludeks tõusvat luulet; kakleb külapoistega, võtab ja jätab külatüdrukuid; armatseb oma kehastunud MUUSAGA, isegi tahab temalt lapsi saada.
"Lauliku lapsed on tema laulud!" naerab MUUSA helisedes - ja haihtub järjekordselt luuletaja käte vahelt ...

"LUMMAKÜLA LUSTIMEISTRID" Külamuusikal.
Lavapildina ülesehitatud naivistliku maali lahtimängimine ...
Keset küla künkale on kogunenud külarahvas peiarist Kuni preestrini. Nende hulgas surelik mees MAARIUS ja vaimnaine JUUTJA. Ning MAARJUST tõeliselt armastav surelik naine: väliselt inetu, seesmiselt ilus JUUTJA
... keda omakorda armastab mitu talve tagasi lahvandusest alla ajanud postimees, uppunuke PAUNAPOISS. Ja siin raksab välk selgest taevast: unisesse külakesse ilmub KANGELANE,
ühekäeline meremees ERIK, kellest saab armuvaevas TUUNILE tõeline sõber ja armastaja. Ent - nagu palub maailma tundev vana hingekarjane: "Armas Jumal, saada meile parem suur veeuputus, kui tundmatu kangelane! Preestri aimdus ei peta: ERIKUT ja TUUNIT kirikus laulatades ...
... tungivad rahva seast esine munkadeks maskeerunud SÕDURID ja vahistavad ERIKU.
Me kangelane osutub kuulsaks ja ohtlikuks MERERÖÖVLIKS. Ta puuakse. Armsama kaotusest murtud TUUNI võtab nüüd lõpuks uppunud POSTIMEHE kosjad vastu ...
... ning kirikukellade kõrge kumina ja lustliku pulmamuusika saatel vajuvad PRUUT ja PEIGMEES üheskoos vetesügavusse.

•

" L o o t u s t , oma lemmiklelu, ei loovuta inimlaps iialgi!" kirjutas Baturin juba oma esimese näidendis. Lootuse motiiv läbib kõiki kõnealuseid näidendeidki. Paisudes jõulise crescendo’ni. Baturini tekstide teatraalne potensiaal tuleb eriti ilmekalt esile selle kui pillava fantaasiaga on loodud visuaalne keskkond tegelaste ümber. Erandliku ja harukordse eelistamine, mäng üleva traagika ja peiarliku koomika kontrastidel, visuaalselt lummav ruum osutuvad selgelt Baturini tekstide romantilisusele."

/ L. Epner, arvustaja /

•

"Romantika on inimhinge allikas, kellel see kuivab, selle hing kalestub." (N. BATURIN.)