Sinivald

Luuletuse mulgi murdeni 1963 - 1983. Tallinn; Eesti Raamat, 1990. - 208 lk.
Prosaisti ja luuletaja valikkogu, kuhu on koondatud autori poolt 1963 - 1983.a. kirjutatud mulgimurdelise luule paremik.

"SINIVALD".
Luuletuse mulgi murden
1963 - 1983

Luulenäited (autori valikul):

Nurgakambren

Viil vähekse mia elä emäihun:
pä rinna pääl ja jala könksun,
käe jo rusikan ja vägeveste tönksi -

siit pimmest päeva kätte püüden.
Las vaivlep esä viil miu süüden,
las viil miu valu emä oma olla...
Kops õhku täus, et pasta kisa valla:

KOS MIA OLE? KES? MIS JAOSS? -
mia karjuss üle Arumõtsa raba.
Kuid suu miul kinni korgip tiss.
Ja sõs mia magusaste maga - maga...

Ku tuuld ei olegi,
ku õhkap palt õhuke
nurme pääld,
kannap sääld
siast olemede aroomi
nagu valla lüüss ruumi,
mis olli kinni kavva.

Nagu Nefertiti avva.





LÜÜrakala.
Luuletused.

Tallinn, Eesti Raamat, 1978. - 68lk, Sõna- ja mõttemängulist lüürikat.

"LÜÜRAKALA"
Luulenäited (autori valikul):

Suvistekased

Taevas kordub. Sõnav-selge
kui rännumehe eluõhtu.
Kaseokstes võtan selga
sellest taevast, selgest õhtust.

Just kui purje halihalja
all ma nüüdsest kulgen.
Kleepjais lehis silmad sulen.
Saatusesse puutun nagu nali nalja.

Just kui plagu lahingusse - kaski
kannan. Hõng hinge matab.
All selle rohelise okstemaski
ma olen noor ja nurimata.

Kaskedega oma ukseaugu kandin,
aknad raamin, piiran sängipeatsi,
et unenäoski kõik mul oleks heatsi,
ja nendel, keda unes näen, ei oleks sandim.

Kui oskaks palvetada
nagu valetada,
paneks käed kokku,
paluks mäed kokku.

 

 

Poolusevaikus. Vaikusepoolus.

Luuletused. Tln.; Eesti Raamat, 1980. - 56 lk.
Prosaisti ja lüüriku vastne luulekogu kirja- ja murdekeeles.

"POOLUSEVAIKUS. VAIKUSEPOOLUS".
Talvituseluuletusi 1979 - 1980
Luulenäited (autori valikul):

Variatsioonid Su näole

Suu võiks ka mitte olla,
oleks muu küll.
See võiks ka mõte olla -
poleks suud Sul.

Võiks varivaikselt armastada,
saaks lahti keelest.
Su suu võiks lõpuks armistuda
ja minna meelest.

Suvetuisud

Segamata suveveeteid,
suvetuisud keerutavad.
Pikad ahtad hangeleeted
meelekohti meenutavad.

 

 

Galerii.

Tallinn, Eesti Raamat, 1977. - 50 lk.
Maaliassotsiatsioone luules.
(Jan Both, Jacob Jordaens, Pieter Brueghel, Shagall, Pan Tianshou jt.)

"GALERII"
Luulenäited (autori valikul):

Shagalli assotsiatsioon

võimatu, et võimatu on võimatu

Tohutu suurest buketist
lillad lehmad sõid lilli
Punamütsike oli sinimütsike.
Sonijal oli peas sonimütsike.

Iga ulakas, kes ulatas,
hammustas pagari ninast -
see oli soelõhnav kringel.
Pagariemand oli martsipanist ingel.

Samovar jooksis samagonni,
süda verd ja Aru amokki
Kretiinid käisid kretiinis
ja parasiidid olid paradiisis.

Aja üsast üha sekundeid sündis,
iga beebi sai seebi. Ja sära!
Minus on natuke merevaiku,
ütles nööp ja kadus ära.

Lume nüansid

Valged pinnad -
ühtmoodi valged vast.
Ent ühes tühja näed
ja teises puhast

 

 

Kajokurelend.
Luuletusi mulgi murden.

Tallinn, Eesti Raamat, 1975. - 93 lk
Lüürilist ja filosoofilist luulet Lõuna-Eesti murdekeeles.

"KAJOKURELEND".
Luulenäited (autori valikul):

Kajokurelend

Lõunase vaadass-kuulat põhjast,
puust, kurb ja koogan.

Mis ta sääl näi või kuul's -
äkist ku virgun, sirgu õguss,

sammal lei valla ta selläst
ja pinde pilden küünds küllest

vällä kaits alli õieli siibä.
Nätti ku mõtsalatvu ta riibäss -

peris ehtsit ehmjit sulgu alla satte.
Põhjast lennäss, Lõunataivase ära kätte.

Puul pangi tas maha jäi vett,
vinnapuu ja rosten kett.

Mulgimaa Madonna
vanaema mälestüsess

Õkva sinitse lambakarja
udsun paistave kivirahu.

Paar suikvel engeld ja sina -
rohkemb siiä pilti ei mahu.

Esiende pühapaistusen
seisat piiblimäe pääl,

ja edimest kõrda ei näe
last sinu käe pääl

 

VÄljadelt ja vÄljakutelt.

Tallinn, Eesti Raamat, 1972. - 88 lk.
Loodus-ja lembelüürikat kirja- ja murdekeeles.

"VÄLJADELT JA VÄLJAKUTELT"
Luuletused 1967 - 1972
Luulenäited (autori valikul):

Sinu rõõva põrmatu pääl
õkva katik kukkun
kiriven vaasi killu...
Kähvist korjat kik üles,
panet ümmer - olet uvvest'
tervess tettu egäpäivlik vaas - - -

mia sut uvvest' katik lüvvä ta'as

Uvve aasta üül
mia vaadassi su kergit ahtid käsi
ku na küindlit läitseve...

Armas
sinu näpuotsten
õkva karikakre
küüne äitsneve.

 

 

Maa-alused jÄrved.

Luuletusi 1963 - 1967.
Tallinn. Eesti Raamat. 1968. - 68 lk.
Autori esimene luulekogu kassetis kahe teise luuletajaga.

"MAA-ALUSED JÄRVED."
Luuletused 1963 - 1967.
Luulenäited (autori valikul):

Lind

Järve taga rabas
paistis pesakask,
kui sind rindu tabas
ajaviitelask.

Sirevili tiivu
kaldaäärsest veest
enne lõppu viivu
kütt sind leidis eest:

ruuges sulekeras
hüübund veretilk,
hallis silmateras
inimesepilk.

Tallihoone kallakil tuulekojas,
kuhu ukse alt tuiskas lund,
vanad rangid,
milles elasid kassipojad,
lemmikhobusest nägid und:

Sepp kabjarauda lõi viimase naela...
Teetolmusse päike loojus...
Jooksva hobuse niiske sooja kaela
unenäosse tõi kasside soojus.

 

 

 

Arvustajate mÕttekilde
Nikolai Baturini luulekogude kohta:

x

"Baturin ei depüteerinud nii noorena (32), et ta edasiareng tingimata suuri murranguid peaks sisaldama."

x

Luulekogu "Väljadelt ja väljakutelt". Tsükkel "Lahtised lehed". /"Õige pitoreskne sari. Kirevale pildirikkusele lisandub kohati lausa kirvendav kujundirikkus, leidlikud sõnamängud ja ootamatud võrdlused. Baturini pildilembusest on kõneldud korduvalt, sellele lisaks tuleb märkida ka tema sõnalembesust.

/Ain Kaalep, poeet, kirjandusevaagija./

x

Baturin,N. "Kajokurelend". Luuletusi mulgi murdes.
"Sümpaatse lembelaulikuna sai Nikolai Baturin tuntuks juba oma eelmisest kogust ning käesolevaski ei valmista ta pettumust."

/S.Nagelmaa, kriitik./

x

"Ta (Baturin) räägib taigametsa põlistarkadelt korjatud tõtt, kui ta üldistab:

Nii ilus on,
nii ülev on,
kui mets põleb!
Ilusam, ülevam
on vaid siis,
kui ta ei põle.

Tuli on elusam kui elusolend. Tuli on elusolendi ehe hing - tuld ei tohi sorgata pussiga, tulle ei tohi sülitada, tuld ei tohi kustutada veega - üksnes mullaga.
Tuli - t u r u i - on püha."

"Nikolai Baturinil pole eesti kirjanduses ligikaudugi äratuntavat lähedast.
Ta kordumatus sunnib kordama mlugimurdelist stroofi: "Ma sõudman näe ütsinde ennast aja kiirevuuluga jõel.”

/Jaan Etlart, loodusteadlane, kriitik./