«MÕrv majakal».

Kriminaalromaan.

(Lühike sisututvustus.)

Täpsustuse mõttes võiks žanri avardada: eksistentsiaalne kriminaalromaan, kuna sündmuste sõlmitus antakse maises - nende lahendus aga taevases ringis.

Mereäärses külas, kus leidub ravimuda, puhkavad igal suvel vanad ja asetleidvate sündmuste suvel ka mõned uued suvitajad. KILJUKIVIL, härrandlikus rannatalus suvitavad igal aastal tuntud tuumafüüsik KARL SONNING ja temast kakskümmend aastat noorem abikaasa KAIS.
Sama talu ärklikorrusel on sel suvel üürinud ruumid keegi HEBERT RINCK, allveefotograafia harrastaja. (Tol on kaasas vastav varustus: akvalangid, veealused pro?ektorid ning kaks väikest nikeldatud ankrut, mis hoiavad valgusteid mere põhjas kinni jms.)
Sündmused arenevad tasalülitatult, otsekui pretensioonitult - ning murduvad siis järsult dramatismi ...

(Katkend romaanist. Proloog .)

On öö. Must kui mooniseeme, pime kui valgustamata inimhinges.

Arvatavasti väike kamber, mille interjöörist ei paista midagi. Siiski: kumendavad vlaged aknaraamid, läigahtavad tähised aknaklaasid ... Akna all seisab paljas liibunud inimpaar. Pikemasse vaikusse kostab äkki naise ärevil hääl:
«Hebert, kas näed neid kahte tähte kesk akent?»
Mehe pea eemaldub naise peast, ta küünitab ülespoole vaatama.
«Castor ja Pollux,» ütleb mees ja suudleb naist juustele. «Taevavennad.»
«Omapead jäetud kaksikud, kes mängivad seal... meie saatust » ütleb naine, hääles süvenev ärevus.
«Ja et me ei saaks neid segada, on nad tõusnud nii kõrgele,» leevendab mees häirivaks muutuvat hetke naljaga.
Piteeditundest suure taeva vastu või patusüümest liibub naine tugevamini vastu meest ning sõnab nagu ennast julgustades püüdlikult ja rahulikult:
«Sa ütlesid: « Kastor ja Polluks» ... »
Kohiseb meri, siravad tähed ja maailmas ei juhtu midagi kurja.

Järgmise päeva hommikul naaseb Žürichist sümpoosionilt KARL SONNING. Lasknud autojuhi ära süleleb ta kiiruga abikaasta, haarab varnast rätiku ning heidab üle õla veetlevale naisele.
«Lähen merre, Kais! Pesen teetolmu maha - verrandtunni pärast olen tagasi.»
Teel majakaneemele, mille tipus seisis vana ammukustunud majakas, tervitas SONNING majaperemeest LANDSTRÖMI (veel üht Kaisi ihaldatud meest!) ning tema äraolekul tallu ilmunud võõrast (allveefotograaf RINCKI). Majakaneemel enne vetteminekut silmas SONNING kaugemal rannaliival kahte väikest punast värvi jalgratast, mida ta ümbruskonnas varem polnud näinud.
KARL SONNING sukeledub merre - ega naase sealt enam elusana.
SONNINGU surnukeha leidis taluperemees LANDSTRÖM kaldale uhutuna mõni tund hiljem; laiba jalgade ümber, tugeva kapronnööri otsas sädeles väike nikeldatud ankur, mis oli uurija KOLLOMI jaoks kindlaks kuriteokoosluse tõendiks. Ainsaks kahtlustatavaks jääb SONNINGU naise armuke RINCK, kelle amunitsiooni hulka nikeldatud ankrud kuulusid. Uurimiskäigus tahab KOLLOM üle kuulata kaksikuid, punaste jalgrataste omanikke, ent keegi külas ei tea neist midagi ega pole kunagi näinud. Keegi siiski arvab, et kaksikvennad võivad kuuluda ühe rannatalu ostnud ASTRONOOMILE; uurija sõidab otsekohe sinna... ja leiab eest purunenud akendega rihtukasvanud tühja maja.
Uurija KOLLOM arreteerib mõrvas kahtlustatava HEBERT RINCKI ja saadab tolle kopteriga edasi. Näib, et põnev psühholoogiline kriminaallugu on sellega lõpul ...
... kui selgub, et veel mitte. Tuleb ilmsiks teine nikeldatud ankur. Selle avastab mererannas luitele puhkama heitnud KÜLAPOSTILJON; kui mees ringutades silmad avab, näeb ta ankrut kapronotsaga oma jala külge seotuna - ning silmab punastel jalgratastel kõigest väest eemale sõtkuvaid kaksikvendi. POSTILJON ei usu oma silmi, kui ta näeb väikesi jalgrattaid teerajalt õhku kerkimas, järjest kõrgemale tõusmas...
«Hei võrukaelad, mis te nimi on?!» hõikab hämmeldunud, ent ka lõbustatud POSTILJON.
Üks vendadest pöördub sadulas ja teatab:
«CASTOR ja POLLUX.»